Intervjuu Barutoga

Kommentaarid Posted on Veebr 04, 2012 Posted by Jaanus Järs

Jaanuari lõpus andis Baruto intervjuu Denis Isajevile vene veebilehest japan-sumo.ru

Alljärgnevalt toome tõlke ka Eesti sumosõpradeni.

K: Võtke palun vastu õnnitlused kõikidelt pöidlahoidjatelt. Öelge, palun, kus asub praegu teie poolt võidetud kõrgeim sumotrofee - Imperaatori Karikas.
V: Minu sumotallis, Onoes. Karikas anti mulle vaid mõneks päevaks, homme-ülehomme viivad meie noored maadlejad selle Jaapani Sumoassotsiatsiooni tagasi. Mulle jääb koopia.

K: Kas ei ole kahju hindamatust karikast lahkuda?
V: Nii peab. Tallis võib keegi ta kogemata ära lõhkuda (naerab).

Foto: Baruto Peaministri Karikaga

K: Koos Imperaatori Karikaga saite te hulgaliselt teisi kingitusi. Mis te selle varandusega teha kavatsete?

V: Mida mu tallikaaslased ära süüa-juua jõuavad, jääb sinna. Ülejäänu jagan laiali.

K: Millised olid teie tunded autasustamise ajal?
V: Ma olin väga palju tööd teinud, seepärast mõtlesin, et olen võitu väärt.

K: Teil olid pisarad silmis. Millest see oli tungitud?
V: Minu nõrkusest (naerab).

K: Mis on sellise suure edu põhjus. Kas ainult töökus? Võibolla kasvas teie usk enesesse? Võibolla muutsite midagi tehnikas? Või, nagu ise öelda armastate, teil lihtsalt vedas?
V: (Mõtleb...) Enne võistlusi ja turniiri ajal oli mul väga hea enesetunne. Tehnikat ma ei muutnud. Peaaegu kõik, kellega maadlesin, olid väikesed rikishid. Nad ei lase mul oma vööst - mawashist kinni haarata. Juhuslikult kujunes nii, et hakkasid hästi tsuppari-tõuked õnnestuma.

K: Millal hakkasite uskuma turniirivõitu?
V: Ma ei olnud lõpuni kindel, et suudan seda. Ainult yokozuna kolmanda kaotuse järel hakkasin oma võitu uskuma.

K: Kas te olete pregu kindel, et suudate saada yokozunaks?
V: Ei oska midagi öelda. Suurt kindlust ei ole, võibolla see veel tuleb? Muidugi, võit Hatsu-bashol lisab mulle psühholoogilist kindlust.

K: Te armastate ja hindate üksindust, aga praegu tuleb teil kogu aeg viibida tähelepanu keskmes ja sellega seoses lisandub veel enam "ühiskondlikku tööd". Kas olete selleks valmis?
V: Püüan kuidagiviisi sellega hakkama saada.

K: Kas olete valmis ohverdama isikliku eluga kõrgeima sumotiitli yokozuna nimel.
V: Küsige minult seda kuu aja pärast (naerab).

K: Kui suur on teie tahe saada yokozunaks?
V: Südames on selline soov olemas, kuid selle sooviga vastavuses peab olema igal turniiril. Vaja on suurt psühholoogilist jõudu.

K: Kas peate hädavajalikuks suurmeistri tiitli nimel endas midagi muuta: midagi oma maadluses või oma iseloomus? Äkki peaks muutuma tõsisemaks, tigedamaks?
V: Tõsisemaks, tigedamaks, südametumaks...? Ei, seda ma ei suuda, siis oleks ma näitleja. Olen selline, nagu ma olen ning ei kavatse muutuda. Muidugi, tahan saada yokozuna tiitlit, aga suurmeistrina oleksin ainult selline, nagu ma tegelikult olen.

K: Kas kevadturniiriks hakkate valmistuma kuidagi eriliselt?
V: Seni mul erilisi plaane ei ole, aga ma sõidan Osakasse varem ning kavatsen treeningutel veel hoolikamalt harjutada lahtijooksu ja tsuppari-tõikeid.

K: Yokozuna valimise komitee pani teile märtsiturniiriks orietiiri 12 võitu. Kas endale samuti selliseid orientiire seate?
V: Igas kahevõitluses peab hästi maadlema, see on peamine. Võitude üldhulgale ma end ei häälesta, et oleks enesekindlus ja et ei oleks vigastusi.

K: Kas teile ei tee muret kolm korda vigastatud põlv?
V: Seni muresid ei ole.

K: Viimasel turniiripäeval istus teie abikaasa ilusas valges kimonos pealtvaatajate hulgas. Teda tervitati väga soojalt. Elena riietus jaapanipäraselt, et rõhutada selle hetke pidulikkust, et väljendada austust jaapanlaste vastu?
V: Kimono sobib talle paremini, kui kleit (naerab).

Foto: Elena ja Baruto

K: Poolteist aastat tagasi rääkisite, et teil on kaks unistust. Väike unistus võita turniir ja suur unistus saada isaks. Turniirivõidu te juba saite. Mida nüüd kostate?
V: Nüüd on mul 2 suurt unistust (naerab).

Written by :