Kuidas kõik alguse sai?

Kommentaarid Posted on Mai 01, 2010 Posted by Ervin Salusoo

Ühe mehe teekond judotreeningult sumoparnassosele

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, kuidas 15-aastane Kaido esimest korda 2000 aasta tormisel sügisel spordikott näpus Sakura spordiklubi

Noor baruto

uksest sisse astus. Eks see rohkem muidugi vend Meelise veenmisoskuse taga oli, kuid niipea kui Kaido võitluskunstidele pilgu heitis, teadis ta et see on just see, mis teda võiks huvitada. Algusest peale teadis noor Kaido, et ainukeseks piiriks tema edule on tema vähene lennuvõime. Kõik muud omadused suurepäraselt nii judos, kui ka sumos läbi lüüa olid poisil olemas. Juba oma klubi liikmeks astumise ankeedis kirjutas ta „Minu sportlikuks eesmärgiks on jõuda kõrgemate tulemusteni.“ Tollal oli Kaido Kunda Keskkooli 10b klassi õpilane ja varem tegelenud põhiliselt korvpalliga.

Nii oma esimeses koolis, milleks oli Laekvere põhikool, saavutas Kaido korvpallitreeneri Ivi Maidla käe all tugevaid tulemusi ning Kundas õppides jätkas ta korvpalliga tegelemist Jaak Jalakas’e juhendamisel. Meie kõikide õnneks leidis Kaido, et võitluskunstid on siiski tema jaoks huvipakkuvamad, kui pallipõrgatamine ja kuigi ta veel tänagi tihtipeale ennast pallimänguga lõõgastab, leidsid maadlusmatt ja Kaido teineteist.

Baruto

Algus polnud kerge - Sakura treeningutel käis Kaido 3 korda nädalas 40km kauguselt Kundast, kus ta elas ühiselamus ja õppis merenduse eriklassis. Pikakasvuline noormees torkas silma püsivuse ja töökusega. Kahjuks aga jäi peale aastast treenimist treeningupartneritest väheks ja ka treeningtingimused ei olnud need, mis oleks võinud noort talenti edasi järgmisele tasandile viia. Nii alustaski meie sumo alustala Hr. Riho Rannikmaa läbirääkimisi oma endise õpilase Audentese Erakooli judotreeneri Aavo Põhjala ja Kaido emaga, et saata Kaido õppima ja treeningutele juba Tallinnasse Audentese erakooli. Nii siirduski Kaido 11 klassi poole pealt õppima Audenesesse, mille lõpetas 2003 aasta kevadel. Erinevalt eelnevate treeningvõimalustega tehti Audenteses trenni kaks korda päevas ning treeningpartnereid oli piisavalt. Kaido ise oli üheks meie judotippudest Indrek Pertelsoni peamiseks treeningpartneriks. Samas jäi Kaido ka Audenteses õppides ja treenides endiselt koduklubi Sakura liikmeks ning võistles kõigil võistlustel Sakura eest. Kuigi Audenteses tegeles tulevane ozeki ainult judoga ei tehtud talle takistusi ka sumo treeninglaagrites ja võistlustel osalemiseks. Nii juhtuski, et Kaido kuulus ühel hetkel nii judo, kui ka sumo Eesti koondisse. Kuigi tema treeningud judos olid väga tugevad ja süstemaatilised, kujunes välja olukord, kus Kaido tulemused matil olid ikkagi paremad just sumos. Ilmselt oli see maadlusstiil talle juba saatusega ettemääratud ja Kaidole ka rohkem meeltmööda.

Audentese päevadelt on Kaidol ette näidata 2002 aastal juunioride sumo EM-i hõbe poolraskekaalus (-100kg), pronks absoluutkategoorias ja meeskondlikul turniiril. Järgmisel aastal oli Kaido juba Eesti absoluutne meister, sellele lisandusid veel juunioride EM-i pronks raskekaalus ja meeskonnas. Osaleti küll ka aktiivselt erinevatel judovõistlustel, kuid laeks jäi Eesti juunioride MV hõbemedal.

Baruto võitleb

Samal ajal oli Eestit külastamas ja meie noortele huvilistele sumot tutvustamas Jaapani sumoõpetaja Kazuo Kurazono. Just tema oli see, kes sisendas usku eestlaste võimalustesse Jaapani profisumos. Hr. Kurazono käis Eesti aastatel 1996 – 2003 kuuel korral sumot õpetamas. Esmalt märkas ta Meelis Höövelsoni talenti ning soovitas ühendust võtta ja läbirääkimisi alustada Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni IFS presidendi Hidetoshi Tanakaga, kellel on väga head sidemed profisumo juhtkonnaga. Seoses erinevate isiklike probleemidega, mis Meelisel tekkisid, ei hakatud seda siiski ette võtma. Kui aga järgmisena tõusid orbiidile Kaido ja Ott (Juurikas) soovitas Kazuo taas pöörduda Sumoföderatsiooni ja Hidetoshi Tanaka poole. Kohtumine Hidetoshi Tanakaga leidiski aset seoses Lääne-Virumaa Spordiliidu korraldatud Eesti sporditöötajate koolitusreisiga Jaapanisse 2003 aasta oktoobris. Kohtumine toimus 23. oktoobril ja kohtumise üheks päevakorrapunktiks oli ka Eesti noorte sumomaadlejate siirdumine Jaapanisse sumoprofiks. Tegemist oli küll suusõnalise kokkuleppega, mille tunnistajateks olid tollane Rakvere aselinnapea Erich Petrovits, Pärnumaa Spordiliidu juht Kaiu Kustasson, Saaremaa Spordiliidu juht Mait Must ja Tartu Spordiliidu juht Andres Põhjala. Läbirääkimisi vahendas tõlgina Katri Vallaste. Kaido ja Ott tollel hetkel veel läbirääkimistest teadlikud ei olnudki, kuid poisid võtsid teema ise üles 2004 aasta alguses, kui käidi Tallinnas sumot rahvale demonstreerimas ja näitamas, milleks on võimelised kaks Virumaa rammumeest.

26.jaanuaril 2004 tuli IFS-st Riho Rannikmaale e-kiri, kus palutakse lisainfot poiste kohta, keda on plaanis Jaapanisse saata:

Dear Mr. Rannikmaa

Following your meeting with Mr. Tanaka in October 2003 on the subject of sending an Estonian boy to Japan to be trained as a professional wrestler, please inform us the name of this person, his personal details, date of training, etc. Once we have received all the details, we can then make some arrangements for him

Look forward to hearing from you

Best regards

Tamaki Nishida

IFS

Kirjavahetus Jaapaniga jätkus ning jaanuari lõpuks o li juba kõik kokku lepitud. Sakural oli küll plaanis pakkuda veel poistele võimalust osaleda märtsis toimuvat el Eesti meistrivõistlustel, kuid sellele vastati, et kuna välismaalastest elukutselisteks pürgijatest on sisuliselt järjekord ukse taga, siis tuleks kohale ilmuda nii kiiresti kui võimalik, sest muidu napsatakse vabad kohad eest ära ja tuleb Jaapanisse minek edasi lükata. Selle peale ei olnud muidugi viivitamine enam mõistlik ja kuna isegi raha saadeti Jaapanist Sakura arvele, siis osteti ka kahele inimesele Tallinn-Tokyo-Tallinn lennupiletid ära.

Väljalend ise leidis aset 20. veebruari hommikul, kui peale väikest vastuvõttu Jaapani Saatkonnas istusid poisid lennukisse ja asusid teele Taanimaa pealinna Kopenhaageni poole. Sealt edasi läks lend juba unelmatemaa Jaapani poole. Selleks ajaks oli selge ka see, et (ilmselt tänu Kazuo Kurazono poolsele mõjutusele) sattus Kaido Mihogaseki-beya’sse koos Kurazono enda poja ja näiteks Satoyamaga.

Algus oli loomulikult raske. Kogu tegevus tallis toimub ikka jaapani keeles ja poistel ei olnud eelnevalt enne Jaapanisse lendu mingit aega ennast sellel alal täiendada. Jaapani saatkonnas pisteti neile näppu väike jaapani keele vestmik ja see oligi kogu keeleõpe. Õnneks on Kaidol keelte suhtes pea lahti ja üsna pea toimus uues kodukeeles suhtlemine juba probleemideta. Näiteks juhtum Tokyos 2005 aasta suvel toimunud juunioride MMilt, kui Kaido endised treeningukaaslased Eesti päevilt temalt pärisid, et kas jaapani keel hakkab juba tulema ka, vastas Kaido „Ah mis siin oskamisest rääkida, ma juba mõtlen ja näen und jaapani keeles“. Lisaks keelele olid võõrad ka kombed ja söögipoolis, mis Kaidole esialgu just eriti mokkamööda ei olevat olnud. Selle peale oli öelnud Kokkai, kes oli tollal Kaidole suur autoriteet, et sööma peab kõike, muidu ei tule ka resultaati. Selle peale Kaido enam söögiga ei pirtsutanud, kuigi esialgu pidi sööma kõvemate meeste toidujääke, sest vastavalt talli kommetele söövad kõigepealt kõvemad mehed oma kõhu täis ja alles siis lastakse õpipoisid laua äärde, mis tähendas tihti seda, et lauale oli jäänud vaid riis. Esialgu oli siiski veidi kergem, kuna mindi kahekesi ja see lihtsustas sisseelamist. Esimene turniir Jaapanis, kus Kaido osales oli Mae-sumo tasemel ja see toimus 2004 aasta maikuus. Järgmisel turniiril oli Kaido juba Jonokuchi tasemel ja tegi seal puhta töö võttes seitsmest võidust seitse. Peale seda Kaido enam tagasi ei vaadanud ja nüüd ootavad fännid nii Eestis, Jaapanis kui ka mujal maailmas temalt juba lähemate aastate jooksul juba tõusmist kõrgeimale – Yokozuna tasemele.

Baruto Ansip

Kogu see lugu näitab seda, et kui inimesel ikka tahtmist ja vastupidavust rasketes oludes, siis on tõepoolest pea kõik võimalik. Kaido on teinud suure töö ja eks on mängus olnud omajagu õnnegi, et oldi õigel ajal õiges kohas. Ja kindlasti ei tohiks vähendada nende inimeste osa tema sumokarjääris, kes teda on suunanud ja õpetanud. Nende hulgas kindlasti Hr. Rannikmaad, kellele tänu ka käesoleva artikli valmimisel antud rohke info ja materjalide eest.

Written by :